Reede õhtu
Laupäev 26. jaanuar 2002
12 kümnesendist, 15 kahekümnest, 10 viiekümnest ja 15 ühekroonist metallmünti. Ning 3 kahekroonist paberraha. Kaks olid Mirjami omad ja ühe leidsin sente otsides ema taskust. Muud ma midagi ei leidnud – peale ühe kama-shokolaadi, mis mind eriti rõõmustas. Istusime minu väikeses toas, voodi ees maas vaiba peal. Mina jalad ristis sultani-istes ja tema külitas niisama. Meie vahel seisid korrapärased senditornid, nagu väike rahakindlus. Pabertähed lebasid seal kõrval. „natuke üle kolmekümne krooni“ sõnas Mirjam rahulolevalt.
„selle eest saab juba midagi osta,“ tähendasin rõõmsalt „mida Sa tahad?“
„Parankasid tahaks..“ palus ta “ja kui Sul üle jääb, siis võiks midagi juua ka olla.“
„Kas Sa shokolaadi ei taha? Kolmekümne krooniga saaks juba mindi suure shokolaadikarbi.“
„“Geishat“ tahaks, aga vaata ise. Võta mida Sa ise tahad.“
Vaatasin Teda õrnalt, tunnetasin armastust. Tõusin püsti.
„Kardan, et pood on juba kinni.“
Ta vaatas kella: „veerand üksteist.“
„No siis on kindlasti kinni. Lähen „Statoili“.“
„Mine parem putkasse. Too midagi juua ja shokolaadi.“
Panin sulejope selga, mütsi pähe ja hakkasin välja minema.
„Oota! Sul ei ole ju kindaid! Võta minu omad.“ Ta tõi mulle oma paksud käpikud.
„Ja pane sall ka kaela, ise veel köhid ja läkastad öö läbi!“ surus Ta mulle ka salli kaenlasse.
Naeratasin ja suudlesin Teda.
„Ma proovin kiiresti teha,“ sõnasin, avasin ukse ja astusin välja.
Tänav oli tühi. Tuul ulgus majade vahel. Oli reede öö vastu laupäeva ja külmakraade võis olla viieteistkümne ringis.
Reede hommikul magasin kaua. Mirjam oli juba kooli läinud kui ärkasin. Tal oli täna kaks eksamit. Minul oli eksamisessioon läbi ja 10 punkti koos. Seda me eile tähistasimegi väikest viisi – ema, isa, Rete ja Killuga. Tähistasime jäätise mitte alkoholiga. Lõppes filosoofilise diskussiooniga Jumalast ja absoluutsest tõest. „absoluutset tõde ei ole ikkagi olemas,“ kinnitas Rete „igal inimesel on oma subjektiivne.“ Ja Ta tõmbas kähku ukse kinni, et ma ei saaks midagi rohkem ütleda. Peale ärkamist lugesin mingit majanduse materjali, ja liigutasin end natuke – tegin tegelikult päris kõva trenni. Soendust, õlgadele ja puusadele, kätekõverdusi ja muid jõuharjutusi. Jõudu ei tohi kunagi teha ilma lõdvestus-harjutusteta. Lihased lähevad krampi, nõtkus kaob. Seepärast tegin endale mingist juhtmest hüppenööri ja hüppasin. Kuulasin „Energy FM“ist moodsat tehnomuusikat ja hüppasin – peaaegu pool tundi. Nägu tilkus higist kui Rete sisse astus. Ta tuli koolist. Ta ei ütelnud midagi, vaid läks oma tuppa. Tegin veel natuke varjupoksi ja muid asju, kuni hing päris võhmal ja süda kloppis. Siis veel natuke kõhulihaseid ja kätekõverdusi. Mulle meeldib ennast füüsiliselt piinata – viimase piirini viia. Puhkasin ja vaatasin „Garfiledi“ multikaid koos Retega. Käisin dushi all ja sõin kolm keedetud muna või ja soolaga. Siis läksin tööle – jalgsi. Tegin paar töökõnet, rääkisin isaga tulevikust ja saatsin paar emaili. Lõpuks helistasin Talle. „Hei, mis teed?“ „Noh, lõpuks leidsid aega ka mulle helistada,“ nöökis Mirjam rõõmsalt „oled tööl?“ „Mhmh.. mis teeme õhtul? Kas sul raha on?“ „Mul on neli krooni, ma ei saa isalt võtta ka ...“ „Tahaks kuskile välja minna, aga siis vist erilist varianti ei ole.“ Me mõlemad teadsime rääkimatagi minu finantsseisu – null. „Saame siis minu juures kokku. Kirjutan meili lõpuni ja hakkan tulema“ lubasin. „Ma hakkan 15min pärast tulema.“ „OK, ciao.“ Tegelikult läks mul tükk maad kauem, kirjutasin veel mitu maili. Lugesin süvenenult mingit teksti ning unustasin aja.. Telefon helises. „Noh, mis teed seal nii kaua? Eriline nahhhaaal1!“ rõhutas Ta viimast sõna, viisil millest täpselt aru ei saa kompliment või kriitika. „Hmm, ma loen siin...“ tundsin ta häälest, et ta kuri ei olnud, sellepärast ei hakanud vabandama. „Hakkan varsti tulema.“ „Ei-ii! Hakka kohe tulema-aa!“ nõudis ta. „Kes kodus on?“ „Retega kehekesti istume siin juba pool tundi.“ „Hea küll, hakkan siis tulema.“ Kirjutasin maili lõpuni, panin aknad kinni, kustutasin tuled ja panin ruumi signalisatsiooni alla. Väljas oli kohutavalt külm ilm – tuul ulgus ja lumi peksis näkku – ehtne torm. Tõmbasin pea õlgade vahele ja surusin ennast läbi tormi edasi.
„Ilge jama, et üldse plekki ei ole,“ mõtlesin omaette „reede õhtul peab kodus passima.“ Kümme minutit kiiret kõndi ja olin kodus. „Hei!“ Hüüdis Mirjam rõõmsalt. „Hei-hei!“ Ei hakanud jopet seljast võtma vaid läksin kohe tema juurde. „Ära hakka kohe kiusama!“ naeris ta, kui käsi talle särgi alla tahtsin ajada. Need olid hirmus külmad – tulin ilma kinnasteta. Kallistasin teda kõvasti. Mõni aeg istusime ja vaatasime telekat. Siis Rete helistas kellelegi ja läks ära. Tõusin ja vaatasin kodus ringi. Laual oli kiri „lähme sünnipäevale, tuleme hilja. Ema.“ Laua all olid tühjad õllepudel ja mahlapakk. Köögis kraanikausis oli hiigelkuhi pesemata nõusid.
Külmkapp oli täiesti tühi. Ema polnud midagi süüa toonud.
See mis oli eilsest järel, see oli, ja seda oli masendavalt vähe. Praktiliselt mitte midagi.
Millegipärast ma seda kahtlustasingi. Sama seis oli siis ka päeval, kuid lootsin, et ema oli poest midagi toonud ja natuke koristanud. Mingi hetk leidsin ennast istuma maas, keset köögi pärandat, meie külmkapi ees. Mõtetesse vajunud.
Viivu püüdsin meenutada, miks ma siin istusin ja kuidas ma siia istuma sattusin, kuid loobusin. Lootusetu olukord. „Nu-uh, mis sa siin kükitad nagu hunnik õnnetust?“ tuli ta minu juurde. „Midagi ei ole süüa, mis teeme?“ „Tõuse nüüd püsti,“ tiris ta mind kaenla alt „Ära ole selline...“ Lasin ennast poolvägisis püsti tirida, ja lonkasin tema järel tuppa. Istusime voodi peal ja ei rääkinud midagi. Mul oli imelik olla. Sihuke imelik tunne. Ühest küljest väga hea – et me kahekesi olime. Teisalt masendav – raha pole, süüa pole. Ja isegi ema ja isa on kuskil peol, kodu on segamini kui seapesa ja süüa midagi pole. Mina olen oma kallimaga siis – oma „kodus“. Reede õhtul. Võibolla oli see häbi... ilmselt oli see häbi. Iseenda, oma pere ja kodu pärast. „Tahaks siit ära. Kuhugi mujale!“ mõtlesin. Tuju oli igatahes sihuke, kentsakas. Pooleldi sitt. Aga võibolla päris sitt. See on muide kõige valem asi sellises situatsioonis, lasta enda tuju alla. Kui oled kellegagi kahekesti sitas seisus. Millega see Mirjamit aitab? Millega tema selle paha tuju on ära teeninud? Kasu pole sellest kellelgi, pigem hoida head tuju ja optimismi. Tuju on nakkav. „On debiilikud,“ mõtlesin valjusti „Ise lähevad peole, teiste peale ei mõtle! Tüüpiline minu ema! Tüüpiline „meie pere“!“ „Rahu-rahu,“ vaigistas Mirjam mind ja kallistas „Ei ole asi nii hull.“ „On küll!“ Tegelikult on see väga mõtetu – süüdistamine üldse. Süüdistajale endale ei tee see tavaliselt midagi head. Pigem näitab see süüdlasele endale tema nõrgad kohad kätte. Pean silmas muidugi tavaelu, mitte kohut ja kriminaalprotsessi. Üldsiselt on targem ise rohkem pingutada ja teisi vähem süüdistada. Eriti mõtetu on aga omaenda perekonna süüdistamine selles, et sul kodus toitu ei ole, kui oled 21 aastat vana ja teenid potentsiaalselt rohkem kui su ema või isa. Mõtetu on inimese, kellega sa koos oled, tuju rikkuda oma hädadega. Eriti kui see inimene peaks teoreetiliselt sinust endast nõrgem olema, mees peab ju tugev olema. Ma tean seda, aga mul ei ole see kogu aeg meeles. Tagantjärgi tarkus. Võtsin telefoni ja helistasin vanaemale. „Kodus ei ole kedagi, mul on kõht tühi ja raha ei ole.“ „Pigem küsin vanaemalt kui isalt, mulle ei meeldi isalt küsida.“ Õigustasin ennast Mirjamile „Pealegi vanaema ise tahab anda, tal on alati siiralt hea meel kui ta saab aidata. Ta annaks kõik, mis Tal on...“ Isa annab kui talt küsida ja temal on raha kindlasti rohkem, kuid mulle ei meeldi seda teha. Neljateist aastasest saadik olen isalt väga harva raha küsinud. Vihkan raha küsimisst. See on nii masendav! Kõige ebamugavam hetk on raha vastu võtta kui sa ise midagi vastu ei anna. Vanaema luges üles, mis tal süüa on, ja seda polnud palju. Pealegi olid Timo ja Mari kodus. Tädi Mariga olen tülis – ta tegi hiljuti vanaemale liiga ja süüdistasin teda karmilt, võibolla liiga karmilt. „Kuidas Sul rahaga on?“ „Mul ei ole eriti raha, endalgi näpud päris põhjas,“ kurtis vanaema „Aga eks sa tule kui vaja on, ma annan ikka.“ „Eks ma vaatan, siin midagi on ka. Helistan hiljem tagasi...“ Panin toru ära. „See variant jääb siis ära,“ mõtlesin omaette. Pärast Ta lihtsalt nälgib kümme päeva, seda ma tean. „Võimalused tõmbuvad veelgi kitsamaks.“ „Kuidagi tuleb nad kätte saada,“ sõnasin Mirjamile „kellelgi seal peab ju telefon olema!“ Rete oli maininud Leilit – kas tema oligi sünnipäevalaps, või vähemalt oli see üritus kudiagi temaga seotud. Helistasin Retele ja küsisin Kati numbri. Kati on mu poolõde. Lootsin, et Kati saab anda Mardi numbri, kes on isa ja ema näitegrupi kaaslane, nagu ka Leili. Pealegi töötame mina, Kati ja Mart kõik isa juures. Pika kutsumise peale võttis mu õeraas toru. „ma ei tea Mardi numbrit“ kõlas mitte kuigi rõõmus hääl. Tegelikult olen ka Temaga nats tülis. Tjah, lootusetu... isegi kui ta oleks teadnud. Siis oleks pidanud ka Mart toru võtma – ilmselt on ta kodus. Ja Mart peaks Leili numbrit teadma, ja Leili peaks toru vastu võtma, seal sünnipäeval, kus on võibolla kärarikas. Ja siis ma pean sõitma sinna –ei tea kuhu – ja küsima raha. „Lähen võtan Pusside käest laenu,“ ütlesin Mirjamile „Mingi paarsada krooni, siis saame kuskile välja sööma minna...“ „See ei ole hea mõte,“ laideti mu idee maha „Võtta laenu, et minna välja sööma. Ma lähen parem koju ja võtan isalt raha.“ Ta ise oli mulle enne ütlenud, et ei saa see kuu rohkem küsida. Ja üldse, see lahendus ei meeldinud mulle. „See oleks mõtetu,“ tõrjusin kiiresti ja leidsin loogilise põhjenduse „sa raiskad bensiini peale rohkem kui sealt saad.“ Vaatasime vaikides telekat edasi. „Lähen Pusside juurde!“ laususin mõne aja pärast „ole hea tee nii kaua nats korda. Võtan mingi sada krooni, siis saame poest midagi head osta ja niisama kodus passida...“ Ajasin riided selga ja kõmpisin naabermajja. Koputasin. Vaikus. Koputasin kõvemini... „Kes seal on?“ küsis vendade ema. Sain juba aru, et kumbagi neist kodus ei ole. Nii oligi, Meelis oli Viljandis võistlustel ja Jaan trennis, pidi alles hilja tulema. Jätsin viisakalt hüvasti, ja vantsisin trepist alla. Pidin endale tunnistama, et mingit kiiret varianti kuskilt raha saada ei ole. See oli tegelikult kergendus. Kui ei ole, siis ei ole – lihtne ju. Võib selle vähemalt aluseks võtta ja sealt edasi mõtelda. Hea oligi tegelikult, et neid kodus ei ole. Väikeste summade laenamine on mõtetu margi maha tegemine – „mul ei ole praegu sularaha“ – tobe vabadnus. Rott on rott – „Olen rott, anna mulle söögiraha, toon pärast tagasi“ – võiks sama hästi ütleda. Ehkki Pussid on mu vanimad ja parimad sõbrad. Aga ikkagi – ma ei salli laenata. Ja kui juba laenata, siis parem suurelt. Mirjam koristas ja pesi nõusid. „Ma ei saanud raha.“ Ta ei küsinud midagi. „Kumbagi ei olnud kodus. Üks oli Viljandis võistlustel ja teine trennis.“ Selgitasin pikemalt, et mitte jätte muljet ära ütlemisest. Mõtetu selgitus tegelikult, Mirjam ei ole rumal ja vahel ju tegelikult ei ole. „Ma natuke pesin juba, äkki sa kuivatad nii kaua kuni ma sulle midagi teen. Emal oli siin mingi praetud lihatükk ja kartulid. Ma võin need sulle soojaks praadida.“ Suurt valikut ei olnud niikuinii, seega nõustusin ja hakkasin nõusid pesema. Tegelikult mulle meeldib nõusid peast. Mulle üldse meeldib koristada ja teha igasuguseid lihtsaid ja tavalisi asju. Need rahustavad mõnusalt närve. Kuid kõigil neil on üks viga – nad ei anna midagi ja kulutavad ainult aega. Tegelikult on see luksus. Siunasin nõudega kolistades oma vanemaid, eelkõige ema. „Täiesti mõtetu inimene. Millega ta üldse ema nime ära on teeninud?!“ „Jäta nüüd...“ „Nagu kuradi tuhkatriinu, küürid siin nõusid ja koristad, reede õhtul kui teised on peol.“ Tegelikult see mõte meeldis mulle millegipärast – selles oli midagi positiivset. Tuhkatriinu on ikkagi hea tegelane. Tahan ka hea olla. Mirjam praadis ja vaaritas. „Valmis on. Võta – söö. Ma pesen nüüd edasi.“ Tema võttis nõud käsile ja mina hakkasin sööma. Olin näljane, tegin paar ikartuli ja lihatükiga kiirelt üks-null. „Kas said kõhu täis?“ küsis Killu. „Ei“ Tavaliselt on mul tegelikult väga väike isu. Tihti mööduvad päevad, et ma üldse midagi ei söö. Kui mul eriti kiire ja palju tegemist on – palju raha ja tähtsaid asju. Toit ei tule meelde. Viimastel aastatel on see enamasti nii olnud. Seetõttu on mu keha tegelikult käest ära läinud, liiga kõhnaks. Sel sügisel võtsin eesmärgi – iga päev korralikult lõunat süüa. Panin isegi igapäevase meeldetuletaja oma sülearvuti kalendrisse aga sellest pole õieti kasu olnud. Kuid täna tegin ma päeval trenni. Ja see tekitas isu. Leidsin mingi vana pasteedi, mis pooldldi pealt juba hallitas ja tegin endale võileiva. Ühe leiva panin rösterisse. Vahepeal kuivatasin nõud ja panin nad ära. „Peseme panni ja kastrulid ka puhtaks,“ võtsin pliidilt nõud ja pilgutasin talle silma kavala näoga „See on hea võte südametunnistusele koputamiseks. Umbes, et vaata kui hea mina olen, aga vaata milline hoolimatu Sina!“ „Kui Sa lamenti kavatsed lööma hakata, palun tee seda siis kui mind siin ei ole“ muigas Ta ja võttis nõud. „Loomulikult“ Röster viskas leiva välja. Võtsin selle, määrisin pasteedi peale ja sõin. Jõin peale vett, sest midagi muud ei olnud. „Noh, kas nüüd hakkab kõht juba täis saama?“ „Ei hakka“ vastasin automaatselt. „Ah nii“ muigas Ta „Ma arvan, et Sa ajad juba kiusu.“ „Ei aja. Tõesti on kõht tühi..“ võibolla enam niiväga ei olnud ka. Tundub, et vahel mõistab ta mind paremini kui mina ise... Vaatasin teda natuke ja lonkisin teise tuppa. Potsatasin diivanile ja jäin telekat vahtima – peaminister andis presidendilossi ees intervjuud uue rahandusministri kohta. Imelik on see ministri-portfellidega kauplemine. „Tahaks ikka midagi head,“ tuli Killu minu juurde mõne aja pärast „kasvõi parankasid... mul on neli krooni, kas Sul ei ole üldse raha?“ „Mul pole üldse midagi“ vastasin ja jäin siis mõttesse. Mulle meenus, et ülemises lauasahtlis on hunnik sente „Ei! Siiski, mul on mingit sendid – paar krooni võibolla..“ „Mul on ka hunnik sente. Parankad maksavad kaheksa krooni.“ Läksime minu tuppa. Tema võttis kotist väikese nahkse kotikese ja mina lauasahtlist pihuga metallraha. Istusime põrandale maha ja kallasime kogu raha hunnikusse. „Oh-hoo! Siin on ju terve varandus!“